Vabandan, kuid otsustasin just täna, et lõpetan selle jutuga. Jah, see on viimane osa. Kuid ma kavatsen teha uut juttu. Seekordsed Pühendused lähevad kõigile, kes seda juttu on lugenud.
Seekord on mul ka selline palve, et kõik, kes lugesid, kirjutavad nüüd kommentaari postkasti. www.rate.ee/users/--Justforyou--/
AITÄH !
15.osa.
Liisa valib siis Martini numbri ja mõne kutsumise järel võtabki hingeldav poisi hääl vastu. „Jaa, Hallo. Tere Liss. Kuule, ma just tahtsingi sulle helistada. Üks asi on. Võin ma mingiks tunniks ajaks teie juurde tulla? Kus sa viibid praegu?“ poiss vuristab kõik ruttu ette ja Liisa ei saa nii järsku enam pihtagi. „Ee, aagaa… hem. See, et ma olen kodus nagu & sa võid küll tulla siia.“ Mitte midagi ei kostu enam ja kõne lõpetatakse. „Imelik.“ Suudab Liisa veel öelda.
Ja natukese aja pärast lausa jooksebki Martin sisse. „Tere!“ Poisi silmes tundub olevat mingi suur mure. Vähemalt Stefani näeb seda ja küsib siis vaikselt poisilt, kas on midagi juhtunud. Poiss ei vasta midagi. Ta on mõtetes.
Väljast kostab suur müra. „Siiia!“ karjub seal keegi kõva häälega.
„Oi.“ Martin hirmub, väga. Ta jookseb ülesse ja lukustab ennast vannituppa. Sealt karjub ta veel: „Mind siin ei ole!“ Ja hetk peale seda lausa sajab sisse palju politseinike ja erariietes igast FBI-tüüpe ja veel mingeid teisi ka. Keegi ei saa millestki aru ja Liisa hoidub Billi poole. „Otsige terve maja läbi!“ karjub seesama mees, kes enne väljaski karjus. Hääl on ju sama.“
„Vabandust, äkki seletaksite enne meile ka, mis toimub ja kas teil üldse luba on?“ seisab siis Stefani neile ette. „Preili, laske meil tööd teha. Näete siin on paber, mis lubab meil siin olla ja selle maja läbi otsida.“ Mees annab ruttu paberi Stefani kätte ja nad alustavadki otsimist. Kõik kapid, kõik toad, kõik otsitakse läbi. Stefani ja teised vaatavad arusaamatult seda paberit ja vangutavad pead. „See ei saa olla.“ Liisa silmadesse valguvad pisarad. „Mida ema ütleb? Ja milles meie süüdi oleme. Me vist ei oleks pidanud Matut siia lubama. Ei tea, mis jama tal nüüd kaelas on. Jube.“ Sosistab Liisa vaikselt. Bill paneb käe Liisale ümber õlgade ja püüab tüdrukut lohutada. Kõik on paanikas.
„Lööme ukse maha!“ ütleb seesama mees. Ja seda nad teevadki. Kostab karjumist. Mõne hetke möödudes tulevad politseinikud alla, koos Matuga, kellel on käed kinni seotud. Poiss teeb valugrimasse. „Vabandust.“ Sosistab Martin ja ta viiakse välja. See mees tuleb Stefani juurde ja ütleb talle: „See poiss tegeles narko müümisega. Me oleme teda üle poole aasta otsinud. Kuid ta kinnitas, et teie ei ole seotud ja te ei peitnud teda ning samuti ka ei teadnud te sellest midagi. On see tõsi?“ „Jaa.“ Ütlevad nad koos ning jäävad siis edasi kuulama.
Mõni kuu hiljem ei ole midagi erilist muutunud. Tom ja Stefani tähistavad kolme kuu koosolemist. Ühesõnaga, kõik lõpeb hästi.
Tuesday, November 6, 2007
Saturday, November 3, 2007
14. osa.
Lubasin siis pühendusi ka panna.
Seekord saavad : IzzyHot, Reidikrissuke, ennu13, ---ellen---, mymmy11, Cherripop- , Pinkchocolate, zimmer383 .
Palun!
Päev hakkas järjest rohkem õhtusse jõudma. Tüdrukud olid sellest päevast juba ülimalt väsinud. Hanna ja Jessika olid ka mõlemad koju läinud. Tom ja Bill pidid kella kaheksaks Liisa ja Stefani poole tulema. Ööseks. Niisama.
Kell on alles seitse läbi kakskümmend neli minutit., kui uksekell kõlab. Stefani tõuseb diivanilt ning longib ukseni. Avab siis selle ja peaviipega kutsub poisid tuppa. „Tegelikult tahaks ma veel poes käia. Stefi, viitsid tulla?“ „Mhmh.“ Kõlab vastus. Tüdruk läheb üles, vahetab riided ning juba nad lähevadki poodi. „Stefani. Tegelikult tahtsin ma millestki rääkida ka. Ega ma niisama ainult sind kaasa ei kutsunud.“ Muheleb Tom, kui nad uksest välja on astunud. „Aga, ma kuulan.“ „mm, ma ei tea millest alustada nagu.. ja ma ei tea üldse kas see on tõsi või mitte.“ Tom tõesti ei leia sõnu jutu alustamiseks ja vaatab siis abipaluvalt Stefanile otsa. „Aga teeme nii. Alusta algusest. Kas ei tundu kerge?“ „Olgu. Nii, Hanna rääkis mulle midagi, mis mind täitsa ehmatas.. No, ta rääkis mulle, et tegelikult sa vihkad mind, kuid ei julge seda mulle öelda nagu.. ja siis ma arvasin, et…“
„Midaa?“ Stefani ütleb seda täitsa kõvasti ja vaatab mureliku näoga Tomi silmadesse, mis on pähklipruuni värvi ning tunduvad samuti murelikud.“
„Kallike, ei. See pole üldse nii. Ma küll ei teagi, mis põhjusega Hanna sulle seda rääkis, kuid see ei ole nii. Ma armastan sind väga. Sinust ei loobuks ma iialgi. Jäta see meelde, eks.“
„Oeh, ma armastan sind ka“ Tom muutub palju rõõmsamaks.
Nad käivad kähku poes ära ja kõnnivad siis koju tagasi. Stefani võtab asjad kotist välja ning nad hakkavad koos mingit komöödiat vaatama. Filmi pealkiri on: „Paksu mamma maja2 „Igatahes, kõik naeravad , kõhud kõveras. :D
Liisal telefon heliseb ja ta läheb kööki rääkima.
„Kuulen.“ Ütleb ta rõõmsalt.
„Tere Liisa, Jessika olen.“
„Jaa, mis mureks?“
„Nagu erilist muret ei olegi. Okei, valetan. On küll mure. Vaata, kui me shoppamas käisime ja siis söömas ja nii edasi. Ma taipasin alles nüüd, et Matu kadus meil ju vahepeal ära.“
„Misasja. Jajajaja, aga Matut ei olnud jah ju hiljem.“
„Just. Keegi nagu vist ei pannud tähelegi või?“
„Jaa, ma ka ei pannud. Issand, kui imelik.“ Ütleb Liisa.
„Aga ega, küll selgub, kus ta siis kadus, eks.“
„Ei, aga tead. Ma helistan talle.“
„Davai. Tsau siis.“
„Tsau!“ ütleb Liisa veel ja lõpetab kõne.
Valib siis Martini numbri ja…
Kommentaari ootan siin: www.rate.ee/users/--justforyou--/
Aitäh,
Jessika.(L)
Seekord saavad : IzzyHot, Reidikrissuke, ennu13, ---ellen---, mymmy11, Cherripop- , Pinkchocolate, zimmer383 .
Palun!
Päev hakkas järjest rohkem õhtusse jõudma. Tüdrukud olid sellest päevast juba ülimalt väsinud. Hanna ja Jessika olid ka mõlemad koju läinud. Tom ja Bill pidid kella kaheksaks Liisa ja Stefani poole tulema. Ööseks. Niisama.
Kell on alles seitse läbi kakskümmend neli minutit., kui uksekell kõlab. Stefani tõuseb diivanilt ning longib ukseni. Avab siis selle ja peaviipega kutsub poisid tuppa. „Tegelikult tahaks ma veel poes käia. Stefi, viitsid tulla?“ „Mhmh.“ Kõlab vastus. Tüdruk läheb üles, vahetab riided ning juba nad lähevadki poodi. „Stefani. Tegelikult tahtsin ma millestki rääkida ka. Ega ma niisama ainult sind kaasa ei kutsunud.“ Muheleb Tom, kui nad uksest välja on astunud. „Aga, ma kuulan.“ „mm, ma ei tea millest alustada nagu.. ja ma ei tea üldse kas see on tõsi või mitte.“ Tom tõesti ei leia sõnu jutu alustamiseks ja vaatab siis abipaluvalt Stefanile otsa. „Aga teeme nii. Alusta algusest. Kas ei tundu kerge?“ „Olgu. Nii, Hanna rääkis mulle midagi, mis mind täitsa ehmatas.. No, ta rääkis mulle, et tegelikult sa vihkad mind, kuid ei julge seda mulle öelda nagu.. ja siis ma arvasin, et…“
„Midaa?“ Stefani ütleb seda täitsa kõvasti ja vaatab mureliku näoga Tomi silmadesse, mis on pähklipruuni värvi ning tunduvad samuti murelikud.“
„Kallike, ei. See pole üldse nii. Ma küll ei teagi, mis põhjusega Hanna sulle seda rääkis, kuid see ei ole nii. Ma armastan sind väga. Sinust ei loobuks ma iialgi. Jäta see meelde, eks.“
„Oeh, ma armastan sind ka“ Tom muutub palju rõõmsamaks.
Nad käivad kähku poes ära ja kõnnivad siis koju tagasi. Stefani võtab asjad kotist välja ning nad hakkavad koos mingit komöödiat vaatama. Filmi pealkiri on: „Paksu mamma maja2 „Igatahes, kõik naeravad , kõhud kõveras. :D
Liisal telefon heliseb ja ta läheb kööki rääkima.
„Kuulen.“ Ütleb ta rõõmsalt.
„Tere Liisa, Jessika olen.“
„Jaa, mis mureks?“
„Nagu erilist muret ei olegi. Okei, valetan. On küll mure. Vaata, kui me shoppamas käisime ja siis söömas ja nii edasi. Ma taipasin alles nüüd, et Matu kadus meil ju vahepeal ära.“
„Misasja. Jajajaja, aga Matut ei olnud jah ju hiljem.“
„Just. Keegi nagu vist ei pannud tähelegi või?“
„Jaa, ma ka ei pannud. Issand, kui imelik.“ Ütleb Liisa.
„Aga ega, küll selgub, kus ta siis kadus, eks.“
„Ei, aga tead. Ma helistan talle.“
„Davai. Tsau siis.“
„Tsau!“ ütleb Liisa veel ja lõpetab kõne.
Valib siis Martini numbri ja…
Kommentaari ootan siin: www.rate.ee/users/--justforyou--/
Aitäh,
Jessika.(L)
Thursday, November 1, 2007
Kolmeteistkümnes !
Kohvikus jõudis Tom endale juba kokatki peale ajada. „Enam ma seda koolat ei joo.“ Hädaldas ta. Kõigile pakkus see ilgelt nalja. Tom ise ka muigas natuke :D Kõigil oli täitsa lõbus tuju ja nii imelik kui see ka pole, kellegil ei olnud pohmakat ega midagi. Või siis see ainult paistis nii. Edasi läksid kõik poodidesse. „Stefii , kas mulle sobiks see pluus?“ küsis Tom ja näitas talle ühte suurt musta värvi pluusi, millele oli peale kirjutatud „i love my girl“ . Stefani hakkas naerma. „See sobib sulle oivaliselt!“ ütles tüdruk siis ja tuhnis riietehulgas edasi.
„Bill, vaata! Need ma pean saama!“ sosistas Liisa ja vaatas taha. Kuid Billi polnud seal. Ta läks siis vaatama, kus Bill on ja kui ta poisi lõpuks leidis, tiris ta sinna, kus need ehted olid. „Issand! Seda ei ole enam siin!“ ütles tüdruk ja vaatas veel korra üle. Bill tõmbas siis kilekotist just sellesama ehte välja. „Sa otsid seda või?“ „Jah. Kust said? Ega sa ometi ei varastanud?“
„Muidugi, et mitte. Ma just minut tagasi ostsin selle, et sulle kinkida. On alles kokkusattumus!“ Liisa hüppas Billile kaela ja kallistas väga tugevasti.
Mõni tund hiljem läksid Liisa ja Stefani koju. Maja on ju vaja ära koristada. Ka teised läksid oma kodudesse.
Kui tüdrukud koristamisega valmis said, istusid nad väsinult diivanile ja viskasid jalad lauale. „Ma ei uskunud, et see nii raske on, see koristamine.“ Sosistas siis Liisa. „Sama siin.“ Just sel hetkel astus nende ema sisse. „Oh, kui kena siin on. Nüüd ma tean, et võin teid teinekord usaldada.“ Ütles siis ema ning kõndis oma tuppa. Tüdrukud vaid vaatasid üksteisele otsa ja naersid. „Tegelikult olime me tublid!“ lausus Stefani siis ja nad naeratasid jälle.
Nb: kommentaari ootan postkasti, mis asub lehel www.rate.ee/users/--justforyou--/ & seekord ootan ka arvamust, kas peaks jagama ka pühendusi. Aitäh !
Jessika. (L)
„Bill, vaata! Need ma pean saama!“ sosistas Liisa ja vaatas taha. Kuid Billi polnud seal. Ta läks siis vaatama, kus Bill on ja kui ta poisi lõpuks leidis, tiris ta sinna, kus need ehted olid. „Issand! Seda ei ole enam siin!“ ütles tüdruk ja vaatas veel korra üle. Bill tõmbas siis kilekotist just sellesama ehte välja. „Sa otsid seda või?“ „Jah. Kust said? Ega sa ometi ei varastanud?“
„Muidugi, et mitte. Ma just minut tagasi ostsin selle, et sulle kinkida. On alles kokkusattumus!“ Liisa hüppas Billile kaela ja kallistas väga tugevasti.
Mõni tund hiljem läksid Liisa ja Stefani koju. Maja on ju vaja ära koristada. Ka teised läksid oma kodudesse.
Kui tüdrukud koristamisega valmis said, istusid nad väsinult diivanile ja viskasid jalad lauale. „Ma ei uskunud, et see nii raske on, see koristamine.“ Sosistas siis Liisa. „Sama siin.“ Just sel hetkel astus nende ema sisse. „Oh, kui kena siin on. Nüüd ma tean, et võin teid teinekord usaldada.“ Ütles siis ema ning kõndis oma tuppa. Tüdrukud vaid vaatasid üksteisele otsa ja naersid. „Tegelikult olime me tublid!“ lausus Stefani siis ja nad naeratasid jälle.
Nb: kommentaari ootan postkasti, mis asub lehel www.rate.ee/users/--justforyou--/ & seekord ootan ka arvamust, kas peaks jagama ka pühendusi. Aitäh !
Jessika. (L)
Tuesday, October 30, 2007
12. osa !
Keegi koputas. Kõik vaatasid üksteisele otsa. „No ma lähen avan siis.“ Ütles Liisa ning nördinult kõndis ta esikusse. Bill tuli ka. „Igaks juhuks.“ Sõnas ta veel. Kui Liisa ukse avas, seisis seal mingi poiss. Tal olid täitsa pikad musta värvi juuksed ja paremal pool huulel labret. Näha oli, et juuksed on tal värvitud, kuna pealae pealt oli natuke välja kasvanud. Tundus väga sõbraliku olekuga. „Tere.“ Ütles ta veel sõbralikult. „Tere.“ Ütlesid Bill ja Liisa talle vastu. „Ega Stefanit siin pole?“ küsis see poiss siis sama viisakalt, kui ennegi. „Mis su nimi on?“ sai ta vastuseks.
„Oih, vabandust. Ma olen Martin. Oleks vaja ainult Stefiga rääkida.“ „Kohe.“ Ütles veel Liisa ning läks siis Stefanit kutsuma. „Mis asjus sa tulid siia muidu?“ küsis siis Bill Martinilt, noh, vaikuse vältimiseks. „Ma ei tea, kas ma võin sellest rääkida.“ „Selge,“ jäi Bill mõistvaks.
„Stefani, keegi Martin tahab sind.“ „Okei.“ Stefani näole tuli pikk- pikk naeratus. Samas jälle Tomi nägu läks murelikuks. Teised hakkasid selle peale naerma.
Kui Stefani Martinit nägi, jooksis ta kohe poissi kallistama. „Matuuu!“ ütles ta veel. „Tere Stefani, pole kaua näinud, või mis. Ja tere Jessika.“ Ütles ta siis, kui nägi ka Jessikat esiku poole kõndimas. „Tere Martin“ ka Jessika kallistas poissi. „Mis värk on?“ küsis Tom siis. „Näete, see on Martin. Temaga käisime me kuni neljanda klassini samas koolis ja samas klassis. Ka Jessika oli meie klassis. Aga Martin, kas sa Hannat mäletad. Hanna oli ka meie kõrvalklassis.“ Vadistas Stefani kõik ette. „Jaa, Hanna ka.“ Ütles Matu siis. Kõik kutsusid Martini ka tuppa. „Meil oli eile pidu ja nüüd on kõik sassis. Ära pane tähele.“ Tegi Jessika inglinägu. „Juhtub.“ Sõnas poiss naeratades. Nad rääkisid veel paljust ja otsustasid siis kohvikusse minna.
„Oih, vabandust. Ma olen Martin. Oleks vaja ainult Stefiga rääkida.“ „Kohe.“ Ütles veel Liisa ning läks siis Stefanit kutsuma. „Mis asjus sa tulid siia muidu?“ küsis siis Bill Martinilt, noh, vaikuse vältimiseks. „Ma ei tea, kas ma võin sellest rääkida.“ „Selge,“ jäi Bill mõistvaks.
„Stefani, keegi Martin tahab sind.“ „Okei.“ Stefani näole tuli pikk- pikk naeratus. Samas jälle Tomi nägu läks murelikuks. Teised hakkasid selle peale naerma.
Kui Stefani Martinit nägi, jooksis ta kohe poissi kallistama. „Matuuu!“ ütles ta veel. „Tere Stefani, pole kaua näinud, või mis. Ja tere Jessika.“ Ütles ta siis, kui nägi ka Jessikat esiku poole kõndimas. „Tere Martin“ ka Jessika kallistas poissi. „Mis värk on?“ küsis Tom siis. „Näete, see on Martin. Temaga käisime me kuni neljanda klassini samas koolis ja samas klassis. Ka Jessika oli meie klassis. Aga Martin, kas sa Hannat mäletad. Hanna oli ka meie kõrvalklassis.“ Vadistas Stefani kõik ette. „Jaa, Hanna ka.“ Ütles Matu siis. Kõik kutsusid Martini ka tuppa. „Meil oli eile pidu ja nüüd on kõik sassis. Ära pane tähele.“ Tegi Jessika inglinägu. „Juhtub.“ Sõnas poiss naeratades. Nad rääkisid veel paljust ja otsustasid siis kohvikusse minna.
Monday, October 29, 2007
Üheteistkümnes osa, :)
Hommikul ärkas Hanna kõige esimesena. Ta sirutas ennast ning tundis siis õudsalt suurt peavalu ja langes voodisse tagasi. Ta ehmatas, kui nägi, et tema kõrval magab mingi võõras poiss. Ta unustas peavalu ning jooksis ruttu Jessika juurde, kes magas Tomi ning Stefani juures põrandal. „Jessika!“
„Möhh.“ Kostis põrandalt vastu. Hanna jooksis paaniliselt Jessika juurde, tiris tüdruku püsti ning viis sinna tuppa, kus too poiss on. „Jessika, kes see on?“küsis Hanna ärritatult.
„Oi fak, Timo!“ ärritus siis ka Jessika.Selle peale ärkas poiss ülesse. „Tere...“ hakkas ta ütlema, kui ta tüdrukuid suu ammuli vahtima jäi. Hanna pistis jooksu. Ka Jessika hakkas Hannale järgi jooksma, kui keegi ta kätt pidi tuppa tagasi tiris. Jah, seesama poiss, Timo. Sellesama poisiga oligi Hanna väljas. Sellesama poisiga on tüdrukutele väga halvad mälestused.
„Sina...“ sisistas tüdruk ja üritas poisi haardest vabaks pääseda. Kuid poiss tõmbas Jessika veel kõvemini enda vastu.
Siis astusid Tom ja Bill ja ka Hanna tuppa. „No näete! Ma ütlesin!“ kiljatas Hanna. Tom jooksis ja kiskus tüdruku poisi haardest lahti ja lõi Timot täie jõuga näkku. Peale seda Tom küll raputas kätt valust, kuid see oli seda väärt.
„Jessika. Ma tulen veel tagasi.“ Ütles siis Timo üritades rahulikuks jääda. Jessika hakkas peaaegu nutma, ning Hanna kallistas teda. Siis kõndis Timo majast välja.
„Tüdrukud.Rääkige, mis selle mehega teil on?“ küsis siis natukese aja pärast Bill. „See Timo, ta ahistas Jessikat umbes aasta tagasi.“ Ütles siis Hanna vaikselt.
Tomi näole ilmus naeratus. Selle peale tegi Jessika talle küsiva näo. „Tom?“
„Vabanda.. aga siis oli ju hea, et ma teda lõin.“ Küsis Tom. „Nojah.“ Ütles ka Jessika ning kallistas Tomi.
Ja just sel hetkel astus Stefani tuppa. Tegelikult ta pööras kohe ümbes ja kõndis minema, nähes Tomi ja Jessikat kallistamas.
„No seda oli küll nüüd vaja.“ Ütles Jessika ja jooksis Stefanile järgi. Kuid siis ta komistas ja hakkas hullemalt naerma. Sama tegid teised.
„Stefani. See polnud üldse nii juu.“ Ütles siis Jessika hiljem Stefanile.
„Millegipärast öeldakse seda alati peale selliseid sündmusi.“ Sosistas Stefi.
„Jah, kuid praegu on see täielik tõsi. Siin majas viibis poiss, kes mu aasta tagasi khm... noh, saad aru küll. Ja siis Tom päästis mind praegu tema käest. Ja just sellepärast ma teda kallistasingi.“ Kostis vaikus. Selle aja sees vajus Stefanil suu lahti.
„Miks ma nii loll olen.“ Hakkas ta siis naerma :D
Sama tegi ka Jessika. Ka teised jõudsin selle ajaga sinna. „Klaar, vist.“ Ütles Tom. „Jaaa.“ Ütles talle stefani vastu ja jooksis poisile kaela, ning suudles teda.
Keegi koputas.
„Möhh.“ Kostis põrandalt vastu. Hanna jooksis paaniliselt Jessika juurde, tiris tüdruku püsti ning viis sinna tuppa, kus too poiss on. „Jessika, kes see on?“küsis Hanna ärritatult.
„Oi fak, Timo!“ ärritus siis ka Jessika.Selle peale ärkas poiss ülesse. „Tere...“ hakkas ta ütlema, kui ta tüdrukuid suu ammuli vahtima jäi. Hanna pistis jooksu. Ka Jessika hakkas Hannale järgi jooksma, kui keegi ta kätt pidi tuppa tagasi tiris. Jah, seesama poiss, Timo. Sellesama poisiga oligi Hanna väljas. Sellesama poisiga on tüdrukutele väga halvad mälestused.
„Sina...“ sisistas tüdruk ja üritas poisi haardest vabaks pääseda. Kuid poiss tõmbas Jessika veel kõvemini enda vastu.
Siis astusid Tom ja Bill ja ka Hanna tuppa. „No näete! Ma ütlesin!“ kiljatas Hanna. Tom jooksis ja kiskus tüdruku poisi haardest lahti ja lõi Timot täie jõuga näkku. Peale seda Tom küll raputas kätt valust, kuid see oli seda väärt.
„Jessika. Ma tulen veel tagasi.“ Ütles siis Timo üritades rahulikuks jääda. Jessika hakkas peaaegu nutma, ning Hanna kallistas teda. Siis kõndis Timo majast välja.
„Tüdrukud.Rääkige, mis selle mehega teil on?“ küsis siis natukese aja pärast Bill. „See Timo, ta ahistas Jessikat umbes aasta tagasi.“ Ütles siis Hanna vaikselt.
Tomi näole ilmus naeratus. Selle peale tegi Jessika talle küsiva näo. „Tom?“
„Vabanda.. aga siis oli ju hea, et ma teda lõin.“ Küsis Tom. „Nojah.“ Ütles ka Jessika ning kallistas Tomi.
Ja just sel hetkel astus Stefani tuppa. Tegelikult ta pööras kohe ümbes ja kõndis minema, nähes Tomi ja Jessikat kallistamas.
„No seda oli küll nüüd vaja.“ Ütles Jessika ja jooksis Stefanile järgi. Kuid siis ta komistas ja hakkas hullemalt naerma. Sama tegid teised.
„Stefani. See polnud üldse nii juu.“ Ütles siis Jessika hiljem Stefanile.
„Millegipärast öeldakse seda alati peale selliseid sündmusi.“ Sosistas Stefi.
„Jah, kuid praegu on see täielik tõsi. Siin majas viibis poiss, kes mu aasta tagasi khm... noh, saad aru küll. Ja siis Tom päästis mind praegu tema käest. Ja just sellepärast ma teda kallistasingi.“ Kostis vaikus. Selle aja sees vajus Stefanil suu lahti.
„Miks ma nii loll olen.“ Hakkas ta siis naerma :D
Sama tegi ka Jessika. Ka teised jõudsin selle ajaga sinna. „Klaar, vist.“ Ütles Tom. „Jaaa.“ Ütles talle stefani vastu ja jooksis poisile kaela, ning suudles teda.
Keegi koputas.
Saturday, October 27, 2007
10
Niisiis, noored tahtsid teha pidu. Kuid Liisa ja Stefani ema ei tahtnud eriti lubada. „Emme, palun sind!“ „Palun?“ anusid tüdrukud ema. Ema jäi mõneks hetkeks mõtlema. „No olgu. Te peate siis pärast maja ära ka koristama. Lubate?“ tüdrukud noogutasid. „Ma lähen siis Mark’i poole ööseks.“ „Kelle?“ küsis Liisa siis. „Ahjaa, ma pole teile veel rääkinudki. Ma tutvusin ühe ääretult ägeda mehega. Ja kui te täpsemalt teada tahate, siis teie poiste isaga.“ Stefani ei saanud enam sõnu suust. Kuid Liisa ütles tema asemel: „Aga ema. Billi ja Tomi isal on naine olemas ju.“ „Ma tean!“ rõõmustas ema, tüdrukud jäid nüüd mõlemad vait ja läksid oma tuppa, teiste juurde tagasi. „Noo?“ küsis kohe Bill. „Võib.. aga…“ kokutas Stefani. Kõik vaikisid. Vaatasid üksteistele otsa.
„Ee, Bill, ma arvan, et meil on teile eraldi üks jutt.“ Sai siis ka Liisa suu lahti. Ja neljakesi läksid nad teise tuppa. Hanna ja Jessika jäid selleks ajaks arvutisse.
„Ma ei suuda seda uskuda.“ Ütles Tom, kuuldes, mida tüdrukud rääkisid. „Meie isa, ja teeb nii?“ oli ka Bill hämmingus. „Olgu, ärme rohkem sellest praegu räägime. Hakkame asju peoks valmis panema?“ küsis siis Liisa. „Olgu.“ Ütlesid poisid vastu ja nad läksid Hanna ja Jessika juurde tagasi.
„Nii et, on siis pidu või mitte ?“ küsis Hanna.
„Ojaa, loomulikult.“
Alustatigi. Poisid käisid poes ja tõid jooki ja igast muud värki. Tüdrukud aga tegelesid näiteks tubade korda panemisega, inimeste kutsumisega ja veel muu sellisega.
Õhtul kella poole kaheksa ajal hakkas rahvast kogunema. Mitte väga palju, umbes kolmekümne ringis. Muusika käis ja kõigil oli lõbus. Tegelikult mitte kõigil. Hanna istus diivani ühes nurgas ja jõi oma jooki. Vaatas neid kõiki naervaid inimesi ja oli täitsa kurb. Isegi teadmata, miks. Hanna kõrvale istus üks poiss. Pruunide juustega- selline kena. „Tere.“ Ütles ta viisakalt ja naeratas. „Tere jaa.“ Isegi Hanna naeratas. Kuigi võltsilt. „Kurb?“ jätkas siis poiss juttu. Tüdruk vaatas talle sügavalt silma. Poisi silmad tundusid olevat rohelist värvi, kuigi seda ei olnud väga näha. Poisi silmes oli küsiv pilk. „Natuke.“ Jäi tüdruk vastates napisõnaliseks. „Sa välja näiteks jalutama viitsid minna? Siin on väga lärmakas.“ Tüdruk vaid noogutas ja poiss tõmbas ta õrnalt toast välja. Välja jõudes tüdruk hingas tugevalt värsket õhku sisse. Võib-olla sellepärast, et toas oli olnud väga suitsune. Ja nad jalutasid lähedal asuva mere äärde.
Majas aga läks möll edasi. Bill ja Liisa istusid üldse üleval ning asutasid maailma asju. See tähendab seda, et nad rääkisid igapäevastest asjadest. „Tegelt on kool täitsa äge. Õpetajatele on lahe pulli teha.“ Rääkis Bill tähtsalt. „See ongi ainuke lahe asi kooli juures, kahjuks.“ Jäi ka tüdruk asjalikuks. Järsku sadas tuppa sisse täitsa purjus poiss. „Kus veetsee asub? Kuradi põiekas on nah.“
„All. Küsi sealt.“ Ütles Bill ja tõukas selle poisi jälle välja.
Natuke aega oli vaikus, kui jälle keegi sisse sadas. Seekord oli see Hanna. „Kuulge, kus Jessika on?“ pomises tüdruk.
„Jessika. Jessika on vist Tomi toas, kui ma ei eksi.“
Hanna pani ukse kinni ja koputas siis Tomi uksele. „Jessika, oled sa siin?“ küsis ta siis tuppa astudes. Tuba oli pime. Hanna pani tule põlema ja nägi Jessikat aknalaual istudes ja välja vahtides. Kusjuures, Tom magas. Hanna lasi tule ära ning astus vaikselt sisse. Hakkas Jessika poole kõndima, kuid komistas siis millegi otsa ja lendas käpuli. „Hanna“ sosistas Jessika ning aitas Hanna püsti. Selle peale ärkas Tom ka üles ning tõusis istuli. Tüdrukud istusid ka poisi kõrvale. Kuid mitte kauaks. Otsustati alla minna. Pooled juba magasid, kus juhtus. Nojah, ime pole. Peaaegu kõik alkohol on otsas.
„Ee, Bill, ma arvan, et meil on teile eraldi üks jutt.“ Sai siis ka Liisa suu lahti. Ja neljakesi läksid nad teise tuppa. Hanna ja Jessika jäid selleks ajaks arvutisse.
„Ma ei suuda seda uskuda.“ Ütles Tom, kuuldes, mida tüdrukud rääkisid. „Meie isa, ja teeb nii?“ oli ka Bill hämmingus. „Olgu, ärme rohkem sellest praegu räägime. Hakkame asju peoks valmis panema?“ küsis siis Liisa. „Olgu.“ Ütlesid poisid vastu ja nad läksid Hanna ja Jessika juurde tagasi.
„Nii et, on siis pidu või mitte ?“ küsis Hanna.
„Ojaa, loomulikult.“
Alustatigi. Poisid käisid poes ja tõid jooki ja igast muud värki. Tüdrukud aga tegelesid näiteks tubade korda panemisega, inimeste kutsumisega ja veel muu sellisega.
Õhtul kella poole kaheksa ajal hakkas rahvast kogunema. Mitte väga palju, umbes kolmekümne ringis. Muusika käis ja kõigil oli lõbus. Tegelikult mitte kõigil. Hanna istus diivani ühes nurgas ja jõi oma jooki. Vaatas neid kõiki naervaid inimesi ja oli täitsa kurb. Isegi teadmata, miks. Hanna kõrvale istus üks poiss. Pruunide juustega- selline kena. „Tere.“ Ütles ta viisakalt ja naeratas. „Tere jaa.“ Isegi Hanna naeratas. Kuigi võltsilt. „Kurb?“ jätkas siis poiss juttu. Tüdruk vaatas talle sügavalt silma. Poisi silmad tundusid olevat rohelist värvi, kuigi seda ei olnud väga näha. Poisi silmes oli küsiv pilk. „Natuke.“ Jäi tüdruk vastates napisõnaliseks. „Sa välja näiteks jalutama viitsid minna? Siin on väga lärmakas.“ Tüdruk vaid noogutas ja poiss tõmbas ta õrnalt toast välja. Välja jõudes tüdruk hingas tugevalt värsket õhku sisse. Võib-olla sellepärast, et toas oli olnud väga suitsune. Ja nad jalutasid lähedal asuva mere äärde.
Majas aga läks möll edasi. Bill ja Liisa istusid üldse üleval ning asutasid maailma asju. See tähendab seda, et nad rääkisid igapäevastest asjadest. „Tegelt on kool täitsa äge. Õpetajatele on lahe pulli teha.“ Rääkis Bill tähtsalt. „See ongi ainuke lahe asi kooli juures, kahjuks.“ Jäi ka tüdruk asjalikuks. Järsku sadas tuppa sisse täitsa purjus poiss. „Kus veetsee asub? Kuradi põiekas on nah.“
„All. Küsi sealt.“ Ütles Bill ja tõukas selle poisi jälle välja.
Natuke aega oli vaikus, kui jälle keegi sisse sadas. Seekord oli see Hanna. „Kuulge, kus Jessika on?“ pomises tüdruk.
„Jessika. Jessika on vist Tomi toas, kui ma ei eksi.“
Hanna pani ukse kinni ja koputas siis Tomi uksele. „Jessika, oled sa siin?“ küsis ta siis tuppa astudes. Tuba oli pime. Hanna pani tule põlema ja nägi Jessikat aknalaual istudes ja välja vahtides. Kusjuures, Tom magas. Hanna lasi tule ära ning astus vaikselt sisse. Hakkas Jessika poole kõndima, kuid komistas siis millegi otsa ja lendas käpuli. „Hanna“ sosistas Jessika ning aitas Hanna püsti. Selle peale ärkas Tom ka üles ning tõusis istuli. Tüdrukud istusid ka poisi kõrvale. Kuid mitte kauaks. Otsustati alla minna. Pooled juba magasid, kus juhtus. Nojah, ime pole. Peaaegu kõik alkohol on otsas.
Thursday, October 25, 2007
Üheksas (a)
Hommikul ärgates leidis Stefani ennast Tomi kõrvalt. Sellepeale ta ainult naeris. Siis tõusis ta üles, pesi natuke nägu ja läks kööki. Tegi paar võileiba ning läks Tomi tuppa tagasi. Pani teleka vaikselt käima ja jäi mingit seebikat vaatama. Samal ajal ärkas ka Bill ülesse. Kuid tema kõrval Liisat polnud. Aga, kui ta hakkas ta püsti minema, nägi ta Liisat hoopis maas. Poiss tõstis tüdruku voodisse tagasi ja pani teki ka peale. Edasi suundus ta oma venna toa uksele piiluma, et kas viimane veel magab. Vastu vaatas talle ainult Stefani. “Hommik.“ Ütles tüdruk vaikselt, ning naeratas, kui nägi poissi kõigest bokserite väel. „Jaa, tere.“ Mõmises poiss vastu.
Umbes tunni aja pärast olid juba kõik üleval ja istusid Tomi toas ning vaatasid telekat. Kuigi midagi erilist sealt ei tulnudki. Noored otsustasid minna hoopis poodidesse- täpsemini sööma ja siis poodi. Tehti hääletus, millega linna minna. Ha, kolm üks Tomi vastu otsustati jala. „Ebaaus.“ Sosistas poiss veel omaette ja juba olidki kõik valmis minema. :D
Pubis, kuhu noored läksid, sai täitsa palju nalja. Tom ajas endale koka peale ja ta pluus oli nüüd täitsa märg.
„Kuulge, ma kutsun Hanna ka. Seltsis segasem.“ :D Ütles Liisa. Otsis telefoni välja ja helistas.
„Hei Hanna, kas sa linna viitsid?“ Ah, et koos Jessikaga... aga teadmis, võta Jessu ka kaasa. No olgu. Saame selles x&L poes kokku. Tsau jaa.“ Ja Liisa pistis telefoni rõõmsalt käekotti tagasi. Kõik said aru, mida tüdruk rääkis ja sellepärast talt ei küsitudki midagi. Siis hakkasidki kõik tolle poe poole liikuma. Kohale jõudes olid Hanna ja Jessika juba kohal.
„Heii !“ kiljus Stefani ja jooksis tüdrukuid kallistama. Sama tegi ka Liisa. „Hee, kas ma pean ka kallistama?“ küsis siis Tom inglinägu tehes. „Ei.“ Ütles Stefani ja võttis poisilt käest kinni. Kõik naersid. „Need on Tom ja Bill ja need on Jessika ja Hanna.“ Tutvustas Liisa kõiki omavahel. Siis läksid nad poodi. Igaüks ostis endale midagi. Sellest poest leidus igaühe jaoks. Nimelt, Jessika ja Hanna ostsid sellised sarnased käevõrud. Liisa ostis topi ja Stefani teksaseeliku, musta värvi. Bill ostis musta-punase triibulise vöö, ning Tom üleni musta vöö. Edasi läksid nad Liisa ja Stefani poole. Plaaniti pidu.
Kuid peost juba järgmises osas.
Umbes tunni aja pärast olid juba kõik üleval ja istusid Tomi toas ning vaatasid telekat. Kuigi midagi erilist sealt ei tulnudki. Noored otsustasid minna hoopis poodidesse- täpsemini sööma ja siis poodi. Tehti hääletus, millega linna minna. Ha, kolm üks Tomi vastu otsustati jala. „Ebaaus.“ Sosistas poiss veel omaette ja juba olidki kõik valmis minema. :D
Pubis, kuhu noored läksid, sai täitsa palju nalja. Tom ajas endale koka peale ja ta pluus oli nüüd täitsa märg.
„Kuulge, ma kutsun Hanna ka. Seltsis segasem.“ :D Ütles Liisa. Otsis telefoni välja ja helistas.
„Hei Hanna, kas sa linna viitsid?“ Ah, et koos Jessikaga... aga teadmis, võta Jessu ka kaasa. No olgu. Saame selles x&L poes kokku. Tsau jaa.“ Ja Liisa pistis telefoni rõõmsalt käekotti tagasi. Kõik said aru, mida tüdruk rääkis ja sellepärast talt ei küsitudki midagi. Siis hakkasidki kõik tolle poe poole liikuma. Kohale jõudes olid Hanna ja Jessika juba kohal.
„Heii !“ kiljus Stefani ja jooksis tüdrukuid kallistama. Sama tegi ka Liisa. „Hee, kas ma pean ka kallistama?“ küsis siis Tom inglinägu tehes. „Ei.“ Ütles Stefani ja võttis poisilt käest kinni. Kõik naersid. „Need on Tom ja Bill ja need on Jessika ja Hanna.“ Tutvustas Liisa kõiki omavahel. Siis läksid nad poodi. Igaüks ostis endale midagi. Sellest poest leidus igaühe jaoks. Nimelt, Jessika ja Hanna ostsid sellised sarnased käevõrud. Liisa ostis topi ja Stefani teksaseeliku, musta värvi. Bill ostis musta-punase triibulise vöö, ning Tom üleni musta vöö. Edasi läksid nad Liisa ja Stefani poole. Plaaniti pidu.
Kuid peost juba järgmises osas.
Subscribe to:
Posts (Atom)